Peningi  esmamainimine.

         Penningby ehk meie keeles Peningi mõis asutati 1664 aastal. Algul oli ta üks lihtne küla. Alles veidi hiljem 1686 aastal (mõnedel andmetel 1864 aastal), eraldati Raasiku mõisast Peningi mõis.

Mõis ja talupojad.

         1716 aastal mõisa omanikuks on kapten Derfelden. Rootsi valitsuse ajal on mõis aga kuulunud pikemat aega kapten Baranoffile, nüüd aga kuulub tema õele, kes on abielus kapten Derfeldeniga. On teada, et 1723 aastal ostis Peeter I Peningi mõisa ja kinkis selle oma naisele. Peale Peetri surma läks mõis jälle uute omanike kätte. 1725a. oli mõisa all külad:Saku,Kalesi,Igavere ja Kurgla. 1893a. Peningi mõis:vallavalitsus, vallakohus, jahuveski Kalesil, meierei, kauplus, kool(õpetajaks Thiedermann), metsavaht, viinavabrik ja saeveski. Mõisal olid  ka omad koduloomad: hobuseid 29, härgi16, lehmi 24.

         1905a. 20 detsembril süütasid mässajad mõisa ning lasksid maha parun Baranoffi. Muidugi on teada, et kui tehakse halba tuleb ka karistus ja nii oli nende meestegagi. Nad lasti maha , muide nende meeste hulgas oli ka üks Peningi mees, kes oli käsitööline, kelle nimi oli Jaan Soon. 1913a. kuulub Peningi mõis Peningi valla alla. Alles on veel tuuleveski, viinavabrik ning tellisetehas. Kuid 1919 aastal juhtus selline asi, et Eesti Vabariik lõpetas mõisa’de tegevuse. Need  mõisa maalapid jagati taludeks. Tekkis Peningi asundus.

Kool.

         Esimest korda on kirjas kooliõpetuse andmine Peningil 1787.a., mis küll kohe lõpetab tegevuse. Uus algus on 1841.a. – nimetati kooli Peningi vallakooliks ning asutamise aastaks oli 1867 ja ehitama hakati koolimaja 1873.a. Õpilasi õppis seal sel ajal 41 ning õpetajaks oli Jaak Kukman.

Seltsid.

         Peningil töötasid ka mitmed seltsid. 1894.a. loodi kinnitusselts ning peale mõningaid aastaid ka 1922.a. haridusselts. Muidugi oli veel seltside moodi gruppe. Näiteks: põllupidajate ühing (1927) ja valla tööliste ühisus (1922).

Peningi sovhoosi ajalugu.

       1940.aastal loodi Peningi sovhoos. 1941.a. sai Peningi sovhoosist Anija sovhoosi osakond.

         1945.a. taastati Peningi sovhoos Perila ja Oe-Kiviloo osakonnaga. 1972.a. ühendati Peningi sovhoos Tasuja kolhoosiga ja see liideti hiljem Aruküla kolhoosiga.

         Peningil on veel ka 470 ha suurune turbaraba. See on väga hinnaline maavara – rabaturvas nimelt. Siin toimub ka  alusturba tootmine.

Kiviloo- Perila lahing.

         Kiviloo-Perila lahingus 1941 august võitlesid paljude rahvaste ja rahvusrühmade sõjamehed. Saksa 61 jalaväediviis, vallutanud Kiviloo, püüdis hõivata Perila teedesõlme, et jõuda sealtkaudu Jägala jõe joonel võitlevatele Punaarmee üksustele seljataha. 20 augusti õhtul kandus lahingu raskuskese Perila lähedale, kuid 21 augustil vasturünnakuga paiskasid Vene sõjamehed hiterlased Kiviloo juurde. 22 augustil peeti Perila teesõlme pärast veriseid lahinguid kuni õhtuni. Perila metsavahi majapiirkond (kus praegu asub mälestusmärk) käis korduvalt käest kätte. 23 augustil vasturünnaku ajal, mis kujunes veriseks kohtumislahinguks pealetungi jätkava vaenlasega, langesid Kütipolgu komissar Feodor Okk, komandör Mihhail Pasternak. Vene (st ca 1970) ajal oli neile paigutatud mälestustahvel Peningi mõisa seinale.

Kolonel-leitnant Jaan Lepp.

(Ei leidnud selle punkti all sisu, kuid Peningi küla servas Sanderkopis on Lepa talu juures mälestuskivi, kus igal aastal 18. juulil mälestatakse kahekordset Eesti Vabadussõja kangelast, soomusrongi komandör Jaan Leppa).  

Peningi ühistust tänapäeval.

         Nagu igal ühistul arvatavasti nii ka Peningil, olid kunagi paremad ajad. Suured viljapõllud ning pikad kartuli vaod panid silmi imestama.  Oma mürisevate mootoritega kündsid traktorid põldusid ja kombainid koristasid vilja.  Lehmad sõid karjamaal rohtu, tervitades sind igakord pea tõstega. Isegi põrssad ruikasid laudas üksteise võidu.  Kurb küll tõdeda, kuid enam see nii ei ole. Kindlasti tekib teil mõnel küsimus MIKS. Ei ole küll mina see õige inimene vastama, kuid võib mainida, et igal ettevõttel e. ühistul peab olema õige juht (ka Eesti Vabariigil…). Ma ei hakka küll nimesid mainima, kuid loodan, et te saate minust aru, mida ma öelda tahan. Kuid kurb on tõdeda, et enam ei ole seda siginat ja saginat siin väikses külas Peningil. Mõnikord märkab seda veel eriti, kui näiteks jalutad seal kandis.

Peningi mõisast ja külast tänapäeval.

         Raasiku valla Peningi külas elab umbes 200 inimest. Peningi küla suurim vaatamisväärsus on mõis, mis kuulub vallale. Peningil on küla saun, mida saaks veel ilusti kasutada (sry, praegu enam mitte: alates 2000 aastast ehitatakse seda ümber elamuks) . Kuid mis teha, inimestel pole piisavalt raha .  Lapsi on külas vähe, endine lasteaedki ehitati korteriteks, lapsed viiakse Arukülla ja Pikaverre lasteaeda ja kooli. Külarahvast teenindab erakauplus, sovhoosiaegne söökla seisab tühjana ja ootab oma saatust (sauna ostnud sõbralikud aserid ehitavad sedagi ümber). Külas on ka spordisaal, kus saab igasuguseid üritusigi korraldada, kuid eriti seda ei kasutada (raha pole elektri eest maksmiseks, vald ei ole toetanud seda!). Peningi on ilus küla, selle ilu väljatoomiseks tuleb vaeva näha.

(2001. aastal teenis Harju Maavalitsuse poolt vimpli ilusa maamajapidamise eest külavanem Adol Teino. )

Kasutatud kirjandus.

1.      Autor Julius Põldmäe. Raamat “Harju-Jaani kihelkond läbi aegade”. AS “Infotrükk” Tallinn 1922.

9. klassi õpilane Triin Tiik kirjutas nii oma kodukülast, lisasin sulgudesse mõne täpsustuse ning parandasin ka mõningaid eriti häirivaid vigu (vabandan autori ees).