330 aastat Peningit 2
Olev Streff

Algus Sõnumitoojas nr 28

Teravili oli kasulikuks ekspordiartikliks

Tänu kõrgetele teraviljahindadele Euroopa turul, said mõisad põhitulu viljaekspordist. Turunõudluse rahuldamiseks tuli rohkem vilja kasvatada ning ehitada eelmises osas kirjeldatud suurema läbilaskevõimega rehtesid. Nii nagu mujalgi Põhja-Eestis, olid Peningi mõisa rehed ehitatud põhja-lõuna suunas ning mõlemalt poolt suurte topeltväravatega, et oleks võimalik viljakoormatega üheltpoolt sisse ning teisest väravast tühjalt välja sõita. Samas tuli mõelda ka saagikuse tõstmisele, mis kolmevälja süsteemi puhul (esimesel rukis, teisel kaer või oder, kolmas väli puhkas) oli kaunis nigel. Tavaliselt oli külvipind jaotatud nii, et pool oli talirukki all. Tähtsuselt teine teravili oli õllepruulimiseks vajalik oder. Seda külvati harilikult kolmveerandile rukkikülvist järelejäänud pinnale. Veerand suviviljade külvipinnast moodustas kaer. Toome mõned näited teraviljade saagikuse kohta Peningi mõisas aastatel 1685 – 88.

1683. ja 1684. aastal andis rukis 3,7 seemet. 1685-87 saadi vastavalt 2,4, 2 ja 4,3 seemet. Odra saagikus mainitud aastatel oli vastavalt 3,2, 1,2, 4 ja 2,5 seemet. Kaera madalaim saak (ainult 1,6 seemet) langeb 1684. a peale. Ülejäänud aastatel saadi 3 – 5 seemet. Olulist osa saagikuse tõstmisel mängis korralik väetamine, milleks oli vaja ohtralt sõnnikut. Selleks aga oli vaja korralikku karja.

Peningi karjamajandus

Kui uskuda 1688. a adramaarevisjonis toodud Peningi valitseja Claus Böckelmani ja kupja Tenno Mardi ütlusi, peeti Peningil lisaks „korralikule 14-pealisele loomakarjale“ (loomade all mõeldi lehmi) veel 35 nuumhärga. Selline hulk kariloomi pidi andma juba päris palju sõnnikut mõisapõldude väetamiseks. Mis puutub „korralikku loomakarja“, siis võis see olla sama kari, mille Anders Torstensson oma ametiaja lõpul, 1681. a kindral-kuberneri lauamõisaks olnud Viimsist kaasa võttis. Viimsi mõisa rootsiaegsetest aruannetest lähtuvalt kasvatati seal suuri hollandi tõugu lehmi ja pulle.

Veel Peningi hoonetest

Sissesõiduteelt kahepoolse õueväravaga ning mujalt teivasaiaga piiratud mõisakompleksi tagaõuel tiigi kaldal paiknes kolmeosaline korralik sisseehitatud salvedega, sepalukkudega suletud ning laudkatusega 16 m pikk ja 7 m lai viljaait. Milleks oli mõisal vaja nii suurt viljaaita, kui saagid olid kesised? Aga lisaks mõisapõldudelt saadule tuli juurde veel talude rendivili. Nii näiteks lisandus 1683. a. mõisapõldudelt saadud 400 rukki-, 317 odra- ja 26 kaeratündrile rendina talusalvedest veel 154 tündrit rukist, samapalju otri ning 34 tündrit kaeru.
Kui arvestada, et Peningi mõis oli 1677. aastal vaid 11 aastat vana, võisid eelpoolkirjeldatud hooned (va uus rehi) varem kuuluda mõisastatud Kaimala ehk Kaemla talule. Pole ka võimatu, et just Claus Böckelman oli olnud mainitud talu viimane peremees, kes mõisastamisel talust loobumise kompensatsiooniks valitseja ametisse tõsteti. Oli ju Liivi sõja ajal tühjaksjäänud taludesse tulnud hulgaliselt rahvast Rootsi riigi teistelt aladelt, sh Soomest ja Rootsist. Uued asunikud segunesid abielude kaudu üpris kiiresti kohaliku rahvaga. Olgugi, et rootsi ja soome talupoegadele oli ümberasumisel lubatud säilitada isiklik vabadus, muutusid hiljem enamik ennast renditaludega sidunud asunikke sunnimaisteks.

Mõisa palgalised

17. sajandi lõpul oli tavaline, et mõisa majandamisega ei tegelenud mitte mõisaomanik või –rentnik, vaid palgalised ametnikud. Tollel ajal ei suutnud mõisad anda veel nende omanikele seisusekohaseks eluks vajalikku tulu. Seepärast oldi tavaliselt tasuvates riigiametites või tehti sõjaväelist karjääri. Sellest tingitult elati kas linnades või oma väeosade juures ning mõisu pidevaks elamiseks ei kasutatud.

Nii oli ka Peningil mõisamajanduse juhtimiseks kolm palgalist ametnikku. Mõisa majandamisega tegeles valitseja Claus Böckelman, teolisi hoidis korra all kubjas Mardi Tõnu ja eelpoolkirjeldatud nigelavõitu mõisa köögipoole eest kandis hoolt palgaline perenaine.

Millised siis olid rootsiaegse mõisaametniku palgad? Loomulikult maksti kõige rohkem mõisavalitsejale, kellelt loodeti otseste tööülesannete kõrval ka ausust ja mitte kratimoodi mõisavaradega ümberkäimiset. Peningil oli valitseja aastapalgaks 30 taalrit rahas, 12 tündrit rukist, samapalju otri ja kaeru, pool tündrit herneid, tangu, jahu ja soolasilku, 3 ½ leisikat võid ja humalaid. Lisaks anti valitsejale aastas härg, siga ja 6 lammast.

Kupja otsene palk oli mõnevõrra väiksem. Nii sai Mardi Tõnu aastas vaid 3 tündrit rukist, samapalju linnaseid, kolmandik tündrit tangu, herneid ja soola. Soolasilku jagus kupjale pool tünni. Karjasaadustest pidi kubjas leppima poole sea ja poole ahtraksjäänud lehmaga.

Arvestades seda, et ennast sunnimaisusest vabaksostnud Tõnu elas Kalesi küla üheadramaalises talus ja oli kupjaameti tõttu kõigist maksudest ning kohustustest vaba, oli eelpoolmainitud palk väga korralik.

Kõrts

Peningi kõrts oli tüüpiline rootsiaegse nn Tartu talvetee äärde rajatud õlgkatusega, kolme ukse ja 5 aknaga puuehitis. Mantelkorstna laia alaossa ehitatud kööki kasutati nii külalistele kui pererahvale toiduvalmistamiseks. Kõrtsitoas oli suur kivist ahi ning kaks pikka lauda külaliste jaoks, mille taga teelised kõrtsitoitu või kaasavõetud leivakotist nälga kustutasid. Kuna Peningil õllepruulimiskoda ei olnud, pakuti janukustutamiseks Raasiku mõisas pruulitud õlut. 1688. aasta adramaarevisjoni dokumentides on kõrtsi keskmiseks aastaseks müüdud õllekoguseks märgitud 36 vaaditäit. Öömajaliste jaoks oli valmis pandud kaks kambrit, üks sakste ja teine lihtsurelikest rännumeeste jaoks. Kuna tollel ajal reisiti hobuste ja tõldadega, oli kõrtsi teises otsas hobuste jaoks kõige vajalikuga varustatud, kahepoolsete väravatega tall. Kui tavaliselt oli ümbruskonna mõisades kaks või rohkem kõrtsi, ajas Peningi veel 1688. aastal läbi ühega.

Täpsustusi eelmisele osale

Kuna Pontus de la Gardie ise oli juba 1585. a. surnud, pärandas de la Blanque (ilmselt keegi Rootsi kuninga teenistuses olnud de la Gardiede prantsuspoolsetest sugulastest) temale kuulunud Raasiku mõisa 1600. a. kinnitatud testamendiga Pontus de la Gardie poegadele Johannile ja Jakobile. Arvestades asjaolu, et hiljem poliitiku ja väejuhina palju kuulsust nautinud Jakob oli juba saanud isalt päranduseks uhke Kolga mõisa, jäi Raasiku vanemale vennale, ajaloos vähem tuntud Johan de la Gardiele.

(järgneb)