330 aastat Peningit
Olev Streff

Autorist
Minu nimi on Olev Streff ja olen sündinud 1940. aastal Harjumaal, Tõdva külas. Esiisade ja -emade kaudu ulatuvad juured Hageri ja Harju-Jaani kihelkonda. Viimasest on tulnud minu Rätla Oe talus sündinud vanaema Anna Ernesaks. Anna isa oli Perila Abrami talust Oele koduväiks läinud Hans Ernesaks ning ema Oe peretütar Mari Betlem. Minu keeruline perekonnanimi on seotud Põhjasõja ajal Järvamaalt Hageri kihelkonda ümberasunud esiisa Matthiasega.

Elukutselt olin elektroonik ning alates 1965. aastast töötasin mitmetes arvutuskeskustes. Minu Harju-Jaani lembus tuleneb osaliselt sellest, et alates 1977. aasta suvest hooldasin kohakaasluse alusel ka Aruküla kolhoosi raadiosidevahendeid. Tänu sellele sain elada suveperioodidel Pikavere lähedal asunud suvekodus ning olin kohalike asjadega päris hästi kursis.

1980-ndate lõpus olin seotud Eesti Muinsuskaitse Seltsiga. Aastatel 1989 –1993 pidasime abikaasaga väikest turismifirmat, korraldades reise soome ajaloo- ja loodushuvilistele. 1993. aastal alustasime ajakirja „SAT-MEEDIA JA ELEKTROONIKA“ väljaandmist. See ilmus tõusude ja mõõnadega kuni 2003. aastani. Nüüd tegelen rohkem kui 40 aastat tagasi alanud ajaloo- ja genealoogiaharrastusega, korrastan aegade jooksul kogunenud materjale ning otsin uusi väljakutseid.

Juba 30 aastat tagasi oleks Peningi rahvas võinud tähistada mõisa asutamise ning Peningi nime saamise 300. aastapäeva. Mõisa peahoone oli siis kasutusel Aruküla kolhoosi Peningi osakonna kontorina ja veel täiesti korras. Kuid kindlasti poleks sellisele ebanõukogulikule ja ideoloogiliselt väärale ettevõtmisele rohelist tuld näidatud. Nüüd on uued ajad ja uued arusaamised. Kui järgmisel aastal Peningi saab 330 aastaseks, oleks väärilised pidustused asjakohased, kui vaid eestvedajaid leiduks.

Eellugu

Nagu vanadest ürikutest teada, oli 1600. aastal Raasiku mõisa omanikuks Eesti-Rootsi ühisajaloost hästituntud väepealik Pontus De la Gardie. Tollel ajal kuulusid Raasiku alla mitmed sama sajandi teisel poolel sellest lahutatud mõisad, nagu Alavere, Aruküla, Peningi jt.. Pärast kuulsa isa surma Raasiku mõisa pärinud Johan De la Gardie (1582-1640) abiellub Rootsi tuntud riigitegelase, Christer Oxenstierna tütre Catharinaga, kes kingib talle küll 3 naispoolset järglast, kuid mitte ühtegi meespoolset pärijat. Nii läheb Raasiku pärimisõiguse järgi pärast isa surma tütardest vanima, Beata (1612 - 1680) kätte. Beata teeb hiilgava karjääri, abielludes ühe Rootsi selle aja tuntuma sõdalase ja 30-aastase sõja kangelase, feldmarssal Lennart Torstensoniga (1603-1651). Selle abielu kaudu läheb mõis Torstensonide omandusse. Noorpaar saab 1641. aastal poja, kes Andersiks ristitakse. Poiss on alles 10-aastane, kui isa Lennart õitsvas meheeas sureb. 1657. aastal ostab ema Andersi jaoks Stockholmi lähedal asuva imekauni Penningby lossi, lootes selle teha ümbruskonnas asuvate Torstensonide mõisavalduste keskuseks. Anders Torstensoni noorusaeg möödubki enamalt jaolt Penningbys, mis jätab sõjakast isast poeetilisema hingega Andersile kustumatud mälestused. Kuigi alustatakse lossi põhjalikku renoveerimist, ei jõuta sellega lõpule. Põhjuseks võis olla Rootsis poliitilise karjääri tippu jõudnud Andersi määramine 1674. aastal Eestimaa kindralkuberneriks. Seoses Eestimaale kolimisega otsustatakse Penningby loss 1678. aastal ära müüa.

Anders asutab uue Penningby

Ilmselt noorusaja mälestused ajendavad Anders Torstensoni uut Penningbyd Raasiku mõisa lõunaosast 1677. aastal eraldatud abimõisa maadele ehitama. Pole kahtlust, et mitte saksa- vaid rootsikeelse Penningby (e, k. Peningi küla) nimi on just Andersi väljapakutud. Uus mõis hakkas paiknema vanematest ajalooürikutest tuttava Raasiku küla maadel. Mõisasüda planeeriti veel 1650. aastal eksisteerinud ning rootsi aja alguses (1568) vabatalupoeg Kaimelli Matzile kuulunud Kaimala (Kaemla) talu maadele. Raasiku küla taluhooned lammutati ning muudeti koos talumaadega mõisapõldudeks. Kohtadest ilmajäänud talupojad asustati ümber Igavere, Kalesi ja Saku küladesse. Nagu Rootsi Penningbys, nii ka Peningil jäid Torstensonide suurejoonelised plaanid Andersi varase surma (1686) tõttu teostamata. Pärijad müüvad Peningi feldmarssal von Königsmarckile, kellelt see aga 1688. aastal mõisate reduktsiooni käigus ära võetakse.

Rootsiaegne Peningi mõisakompleks

Nagu nähtub 1688. aastal koostatud inventeerimisaktist, oli Peningi „häärber“ vana õlgkatusega, 14 m pikkune ja 7 m lai talumaja, millesse pääses vaid ühe „hingede ja lingiga“ ukse kaudu. Kohe paremat kätt asus esimene kahe akna ja väikese rohelise kahhelkividest ahjuga tuba. Selle sisustuseks oli suur laud ning ahju mõlemale poolele paigutatud voodid. Samast toast pääses vaheukse kaudu kitsasse, kahe väikese aknaga kõrvaltuppa.

Välisuksest sisenedes jäi vasakut kätt esik ja teine, laua ning voodiga tuba, millest omakorda nagu esimesest toastki, kitsasse kahe väikese aknaga kõrvaltuppa pääses. Loomulikult ei sobinud sedalaadi „häärber“ ei Anders Torstensoni ega Peningi mõisa hiljem ostnud feldmarssal von Königsmarcki elustiiliga. Sellepärast oli kirjeldatud maja suurem pool mõisavalitseja Claus Böckelmanni pere ning väiksem vanatüdrukust majapidajanna käsutuses.

Kohe elumaja taga asusid vana aegunäinud, kuid veel kasutamiskõlbulik kerise ja lavaga kitsas (5x4 m) saunahoone ning sama suurusega, kuid elumajast eraldi köök. Kuna elumajas polnud kööki nimetatud, kasutati viimast ilmselt toiduvalmistamiseks.

Mitte kaugel kirjeldatud mõisa elumajast asusid kolm rehehoonet. Nendest uusim ja tolle aja kohta moodsaim oli 41 m pikk ja 14 m lai, kuivatusahju ja muu vajaliku varustusega õlgkatusega ehitis.

Järgneb